Presidendi valimine on toimunud Toompeal pabersedelitega. Kuigi Riigikogus on tööalaselt olemas elektroonilise hääletamise süsteem ja sellel on ka salajase hääletamise funktsioon, usaldatakse salajaseks hääletamiseks ainult pabersedeleid.
Eliit on alati targem kui keskmine valija. Nemad on loonud seadused ja teavad ka võimalikke nõrkusi. Nende eelistus paberil hääletada ei olnud tehniline, vaid põhiseaduse järgi peavad valimised olema salajased. Seda tagavad ainult pabersedelitega valimised.
Presidenti valiti paberist sedelitega
Seaduste hääletamine on avalik ja see võib toimuda elektrooniliselt. Saadikute igapäevaseks tööks loodud infosüsteem lubab hääletada ka anonüümselt – tehtud valikut ei kuvata saalis oleval ekraanil vastava värviga. Ometigi on nupulevajutamine avalik nii lähedalistujatele kui ka saali rõdudel olijatele. See välistab salajasuse.
Nii juhtuski, et 29. ja 30. augustil toodi saali plastmassist kast. Valimisametnikud tõstsid selle üles ja näitasid saalile, et kast oli seest tühi. Pärast turvaplommide lisamist viidi kast saalist välja. Isikut tõendava pildiga dokumendi alusel sai iga nimekirja kantud saadik pabersedeli ja ümbriku, mille sisse sedel panna. Erinevalt rahvale korraldatud valimistest ei pandud valimisametnike poolt templijäljendit mitte sedelile, vaid seda sisaldavale ümbrikule. See loob salajasuseks veelgi kõrgema taseme.
Esimese Riigikogus toimunud presidendivalimiste päeva järel puhkes debatt valimise salajasuse teemal. EKRE liige Jaak Madisson ning reformierakondlased Kristjan Kõljalg ja Aivar Sõerd olid internetis avaldanud foto enda valimissedelist, kus oli näha tehtud valik. See rikkus valimiste salajasuse põhimõtet, sest nad tõestasid oma hääletamist.
Valimiste salajasus seisnebki selles, et valija ei saa tõestada, kelle poolt ta hääletas, ja hääl sedelil jääb anonüümseks lõpuni. Nii välditakse tema meelitamist hüve lubamisega (häälte ostmine) või survestamist (karistusega ähvardades).
Õiguskantsler Ülle Madise märkis Facebooki kontol: „Presidendivalimised on põhiseaduse kohaselt salajased. See tähendab, et hääletatakse oma südametunnistuse järgi. Kui pidada lubatavaks valiku avaldamist, viib see lõpuks salajasuse põhimõtte murdmiseni. Seepärast tuleks hääletajatele südamele panna, et nad salajasuse põhimõttest kinni peaksid.“
Justiitsminister Urmas Reinsalu toetas: „Riigikogu peab kaitsma põhiseadust. Kutsun üles kõiki poliitikuid sellistest tegevustest ühemõtteliselt hoiduma, sest see on õigusriigi põhimõtte vastane. /…/ Põhiseaduse rikkumine presidendivalimistel on lubamatu.“ (Postimees, 30. august)
Tsiteeritud ametnikud jätavad kõrvale täpselt samasuguse salajasuse nõude parlamendi ja omavalitsuste valimisel ning rahvahääletustel, sest alates 2005. aastast on võimalik oma hääl anda elektrooniliselt ja väljaspool valimisametnike nägemisala. Seega on meil salajase valimise puhul erinevad tingimused, kuigi põhiseadus sellist erinevust ei tunnista. Toompea hääletab salajaselt, aga inimestele pakub silmakirjalikku salajasust.
Iga saadik sellest lühikesest nimekirjast sai teha salajase või avalikustatud valiku, aga see oli garanteeritult vaba. Ametnikud jälgisid, et saadik täitis sedeli kardina taga üksinda, teda ei mõjutanud teine inimene. Valimisjaoskonnas hääletamine on pabersedelite kasutamise tõttu salajane kuni lõpuni ning mitte keegi ei saa teada valija isikut. Valimiskomisjoni liikmed tagavad ka vabaduse, et hääletajat ei sunnita ning tema identiteeti ei kuritarvitata.
Uks häälteostuks e-valimistel avatud
Elektroonilisel hääletusel on saladus kokkuleppeline, seda saab rikkuda. Elektroonilise hääle krüpteeringu murdmine on kõigest infotehnoloogiline väljakutse. Valija isikuandmed on samas failis, milles sisaldub ka tema valik. Suurim oht on valija jätmine saladuse kaitseta, sest tema ümber võib olla mitu inimest, kes käsivad või meelitavad teda hääletama nii, nagu nemad tahavad.
Elektroonilisest hääletamisest jääb jälg serveri logifaili, ja soovi korral saavad ametnikud avada konkreetse hääletaja välimise ümbriku ning selle sees oleva krüpteeritud hääle. Saladuse rikkumist kaaluti 2011. aastal, kui esmakordselt elektroonilise hääletamise ajaloos esines kehtetu hääl.
Elektroonilise hääletamise komisjon ei saa mingil viisil tagada, et arvutiga hääletab isikukoodide tegelik omanik, mitte tema identiteedi kuritarvitaja. See võib olla pereliige, kes hääletajat abistab, või toimub hääleostmine, mis kumbki ei ole seaduslik. See rikub nii valimiste salajasuse kui ka vabaduse nõuet. Valijatelt hääletamata jätmise vabaduse võtmist või nende tahte vastaselt ID-kaardi ja paroolidega e-hääletamist korraldajad ei avasta. Samamoodi ei avastata logifailist e-hääli, mis ei ole valija enda antud.
Lugesin anonüümsete logifailide analüüsi ja imestasin sügavalt hääletamiseks kulunud sekundite graafiku puhul. Kuidas olid Eesti nobedaimad näpud 104-aastasel naisel, kes andis e-hääle alla 35 sekundiga, kui kuni 32-aastastel hääletajatel oli keskmine aeg ligi 3 minutit ehk 175 sekundit? Mis nipiga jäid 101- ja 102-aastased temast maha kuni 60 sekundiga ning olid omakorda kuni 75 sekundit kiiremad valijatest, kes olid neist 60 aastat nooremad? Muidugi räägime statistilisest keskmisest, aga mina pole lugenud, et vanadusega kiirus tõuseks, silmanägemine paraneks ja tekstilugemine läheks lennult.
Presidendi valimine on hea võimalus debatiks internetis valimise salajasuse ja vabaduse teemal. Äkki see viib tippametnikud järeldusele, et elektrooniline hääletus internetis ja väljaspool jaoskonda ei täida salajasuse ja vabaduse nõudeid?
Ühtegi seatud eesmärki ei ole e-valimised täitnud. Osavõtt ei ole kasvanud (valimisi ignoreerib 35%), valimiste kulud on hoopis mitmekordistunud (elektrooniline on ülikallis lisavõimalus) ning noorte valijate asemel möllavad neist 70 aastat vanemad inimesed (arvuliselt oli 91-aastaseid rohkem kui 18-aastaseid).
On aeg sulgeda uks liberaliseeritud häälteostule ja taastada salajased valimised, loobudes e-valimistest.
Artikkel ilmus ajalehes “Kesknädal” 21. septembril 2016.
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=27497
Sarnane artikkel sai saadetud ajalehe “Postimees” portaalile üle 2 nädala tagasi aga see pole siiani ilmunud ega pole teatatud ka keeldumisest. Saatsin nädala möödudes ka korduse. Ma ei esita identseid artikleid, ainult faktid ja järeldused on neis samad. Järelikult saab valitsusmeediast lugeda ainult ühekülgseid lugusid. Nad ei avalda e-valimiste salajasuses puudumise ja valimiste vabaduse teemal.